Kuidas jagada ilma midagi omamata?

Blogi

Kommenteeri

Kuidas on nii, et need, kellel on nii vähe annavad ka selle vähese ära ning need,
kellel on rohkem kui vaja, hoiavad kõik endale!


Mina olin vahetusõpilane ning tegin oma praktika Portugalis, Portos. Ühel päeval läksin parki lõunat sööma. Ostsin toidu kaasa lähedalasuvast imelisest taimetoidu restoranist ja nautisin mõnusat ilma. Kui olin juba umbes pool toidust ära söönud, tuli minu juurde kodutu mees ning küsis, kas saaksin talle raha anda, kuna tal on kõht väga tühi. Nagu ikka, mina ja „ei“, ei lähe kokku. Otsisin kõik oma taskud läbi ning andsin talle kogu oma sendivaru (Selge on see, et me kunagi ei tea, mida nad päriselt selle rahaga teevad). Ta küsis, ega mul rohkem süüa pole, tal tõesti on kõht hirmus tühi. Tundsin vajadust anda talle kõik oma pähkli-, puuvilja- ning muud snäkkivarud (mida polnud ju üldse palju), pärast mida küsis mees, äkki on mul veel midagi talle anda. Kahjuks ei olnud, mul oli alles vaid see pool karbitäit minu lemmik taimetoitu, mida hetkel söömas olin. Mees tänas ning kõndis eemale ning istus kõrval oleva pingi peale. Mina aga jäin mõttesse.. Vaatasin oma toitu täiesti teistsuguse pilguga. Ma ei suutnud oma seda edasi süüa, mul oli ju kõik, temal – mitte midagi!
Mull meenus üks tsitaat, mida olin hiljuti kuulnud:

„Pool inimkonnast nälgib, kui ülejäänud pool üritab kaalu kaotada!“ – Tanu B Singh

... ja see on ju nii tõsi!

Otsustasin minna ja mehele anda kogu oma toidu. See tegi ta väga õnnelikuks, mis omakorda tegi minu õnnelikuks! Win-win! Läksin tagasi oma pingi juurde ning istusin maha. Mõne aja pärast märkasin, et mees oli tuvidest ümbritsetud. Ta toitis neile seda sama toitu, mille olin talle andnud. Ma ju teadsin ja nägin oma silmaga, kui väsinud ja näljane ta oli, kuid siiski jagas ta poole oma vähesest ära. See murdis mu südame heas mõttes. Kuidas saab nii olla, et inimesed, kellel pole midagi, on valmis jagama iga väiksemat kingitust, mille saavad ning inimesed, kellel on 5 kodu, 3 autot ja kümneid miljardeid kapis vedelemas, neil pole aega, et kasvõi korraks seisma jääda ning kellelegi naeratada!

Ma läksin ta juurde, silmad märjad, ja andsin talle viimase 5 eurose rahatähe, mille kotist leidsin. Ma tahtsin talle näidata, kui väga ma hindan teda. Oma olematu portugali keelega püüdsin pool inglise-pool portugali keeles välja veerida: „Ma olen õpilane ja mul pole väga palju, kuid ma loodan, et see aitab kuidagi sind. Sul on suur süda ja ma imetlen seda!“ Ta oli nii tänulik. Ka tema silmad olid täis pisaraid. Me kallistasime!

Mida ma õppisin? Seda, et inimesed on ilusad ja head. Ka teisel pool Euroopat. Väga paljud meist ei märka hetki, inimesi, kes vajavad abi või kasvõi ühte ainsamat naeratust. Ja see on midagi, mida Portugal mulle õpetas – märkama igat hetke mu ümber.
 


Lisa kommentaar

Email again: